7. päev. Palju õnne, Eesti!

Seda päeva ootasin ma üle kõige, seda hommikut. Eesti taassünnipäev ja esimene koolipäev, aga ennekõike ikkagi esimene kohv terve nädala jooksul! Enne esimest sissejuhatavat loengut pakuti koolimajas kohvi ja saiakesi. Väikeste kohvioakarva inglikeste koor hakkas laulma, kui mu huuled puudutasid õnnistatud Taani kohvi.

Millegipäevast on nii minu ühikas kui koolimaja ehitatud mingis veidras Taani modernistlikus stiilis, mis seitsmekümnendatel võis äge tunduda, kuid praegu on väga külm ja ebameeldiv. Koolimaja pidavat kusjuures õpilastele peavalusid tekitama (seda teeb küll vist küll iga koolimaja). Aga see on ka tegelikult ainus puudus selle kooli juures. Meil on oma söökla, oma baar(!) ja oma ligipääs klassidesse 24/7. Samuti on meil oma ligipääs kaameratele, mida võib kasutada, kuidas ise heaks arvame. Igal kolmesel grupil on kasutada üks kaamera, koos kogu selle juurde käivaga (valgus- ja helitehnika). Tehnika taha ei tohiks asi jääda, tuleb nüüd endast midagi välja pigistada.

Õhtune tegevus oli aga teada. Kolasin mööda kohalikke poode, et leida kruupe, tatart, hapukoort, heeringat ja muud veidrat Eesti jama, kuid üsna asjatult. Hapukoorelaadne toode oli täitsa olemas, ja nagu hiljem teada sain, siis ka heeringas. Kuna tol päeval kala marineeritud kujul ei leidnud, kuid soov seda teistele degusteerida anda oli suur, otsustasin minna toore kala teed ja teda ise soolata. Heeringafilee lebab siiani mul külmkapis, mõnusasti ülesoolatud. Seekord jäi siis heeringas maitsmata.

Katsin oma toa ette muruplatsile pidulaua. Laud oli lihtne, nagu eestlane muiste. Valge viin ajas juba esimestest hetkedest peale vanade sõprade hapukurgi ja Tallinna kiluga vaikset jauru, kuid pidas end siiski lõppemiseni hästi üleval. Laua aukülaliseks oli muidugi Vana Tallinn isiklikult.

Siis oligi käes see hetk, mida ma olin oodanud. Viin ja soolakilu olid valmis andma vastulööki Korea vürtsidele. Kõik läks nii nagu oodatud. Soolane puhastamata kilu koos viinaga pani korealased karjuma nagu Maria Sharapova. Vaikset kiunumist oli veel siiski kuulda, kui ma nende üle naermise lõpetanud olin. Kogu etendus kõlas nagu halb Lõuna-Korea poplaul. 

Hoolimata kannatustest näis veider riitus kõigile meeldima. Uus-Meremaalt kohale sõitnud Sam ajas kalapäid  näost sisse parema isuga kui Liiva-Putla hulkuvad kassid. No ja mis puutub Vana Tallinna mekkimisse, siis selle kohta ei olnud kellelgi halba sõna poetada, ega krimasse teha. Pidi ikka vanajumal heas tujus olema, kui sellise joogi lõi. Lauast mööda kõndinud leedulanna hakkas juba eemalt tolle märjukese kohta legende pajatama.

Kui ilm jahedaks kiskus istusime ümber minu tuppa ja alustasime oma riikide muusika tutvustamisega. Ewert sai koos oma lemmikloomadega sooja vastuvõtu osaliseks. Nagu näha, siis Lõuna-Koreast midagi ilusat ei tulnud. Samas, Uus-Meremaa on igati aus koht, kust on pärit nii alasti ja kuulsaid kui vähemtuntud häid bände.

Hommikul küsiti, kas kõik on korras. Oli.