4. päev. Ilusad laulud

Järjekordne ühikas üle vaadatatud. Kohalikud teadsid rääkida, et minu kampust teatakse kui linna hirmsaimat (viis minutit pärast selle kirjutamist läks mu toa uks, mille ees oli kivi, ise kinni). Ma küll nii negatiivne ei oleks, kuid teised tunduvad tõesti kodusemad. Vilhelm Kriesi ühika ette oli taaskord kogunenud läbilõige maailma rahvastest ja kultuuridest. Elupõlised tudengid rääksid lugusi olnud aegadest ja lasid kitarrikeeltel tantsida. Pilli mängiti nii klassikalises laagrilõkke asendis, rokkstaari asendis kui ka kukla taga. Tänu suurele seltskonnale ei suutnud aga isegi kitarrimäng kogu laudkonna tähelepanu tõmmata. Seda suutis vaid Korea päritolu poisile esitatud küsimus: „Milliseid juuksehooldusvahendeid sa kasutad?“ Kõik kuulasid, kõrvad kikkis. No ja võib olla ka see lugu. Ainus, millele pool seltskonda kaasa lõõritas.

Kesklinna jõudes tabas mind taaskord Taani üllatus. Baari sisse astudes vahtis laudadelt vastu rohkem tuhatoose kui õlleklaase. Nad suitsetavad baarides! Või vähemalt mõnes pubis on see lubatud. Järgmises baaris tervitas mind aga rõõmsalt lauajalgpall. Siit suured tänu kodusele sparringpartner Marilile, kellega Zavoodis niimõnedki treeningtunnid on tehtud. Nüüd on siis aeg välisturnmeel end näidata.

Saatuse tahtel jõudsin õhtu lõpuks tagasi Rainbow panorama juurde, täpsemalt selle ees oleva madala basseini/purskkaevu juurde. Täpsemalt küll selle sisse. Alguses kastis üks pardipoeg lihtsalt oma väsinud jalad vette ja siis tegime seal kätekõverdusi. See eskaleerus kiiresti.

Püksid kuivavad rõdul.