10. päev. Cultural performance

Parim viis, kuidas alustada kellegagi vestlust või väljuda piinlikust vaikusest oli kogu esimese koolinädala vältel küsimus: „Oled sa juba mõelnud, mida sa oma cultural performance´il teed?“. Vastus oli pea alati „Ei“.

Aga enda häbistamine ligi 50 inimese ees näis olema vältimatu. Midagi tuli oma riigi tutvustamiseks teha, olgu see siis laul, tants või näidend. Kuna minu lauluoskused on kõlblikud vaid saali tühjendamiseks ja tantsuliigutused vaid Zavoodi hämarate võlvide alla, siis ei olnud väljavaated just kõige paremad. Pealegi, erinevalt enamusest ei olnud mul ka ühtegi rahvuskaaslast, kellega katsumust jagada. Jagatud häbi on ikka pool häbi.

Tutvustan Apple tooteid Eesti moodi. Keegi ei lähe ju
kohvikusse õuna sööma, ikka seda kasutama.

Samas, kui aus olla, siis ilmselt oli see ka minu eelis, kuna ei pidanud kellegi teisega arvestama. Ma vihkan grupitöid ja näib, et see semester saab olema täidetud just sellise õppimise vormiga. Kõik, kes minuga koolis grupitöid on teinud teavad kui „kasulik“ ma olen. Ilmselt olen vastik individualist, aga tüütu on teistega arvestda. Häirib, kui nad ei nõustu minuga, omavad halvemaid ideid või omavad paremaid ideid. Alati on ebameeldiv. (Kui seda peaks lugema mu potentsiaalne tööandja, siis eelnev oli lihtsalt nali! Mulle väga meeldib töötada arenevas ja inspireerivas keskkonnas. Grupis töötades olen aktiivne kaaslane, suudan teiste mõtted ära kuulata ja vajadusel gruppi modereerida. Olen hea suhtleja ja suudan ka kaaslasi motiveerida)

Otsustasin väljamaalastele tutvustada Eesti kaunist ja sarkastilist huumorimeelt ja oma rahva üle pisut villast visata. Poetasin fakte ateismist, joomiskultuurist, Kalevipojast, vabast internetist ja puuusust. Loodan, et edaspidi ei mõisteta mind siin sarkasmi pärast hukka.

Üritus läks loodetust märksa mõnusamalt. Seda mitte ainult tänu tasuta pitsale ja õllele, vaid ikka lõbusatele esitustele. Ainult sakslased otsustasid kordamööda luulet lugeda. Mitte et see halb oleks, Rita, aga arvestades nende keele kõla ei olnud see just parim mõte. 

Juhuse tahtel oli samal päeval ka Balti keti aastapäev, mis andis taaskord võimaluse oma lähiajaloo suursündmusi rõhutada. Leedukate eestvõtmisel ühendasid kõik rahvusvahelised tudengid käed, et meenutada aega, mil Eesti, Läti ja Leedu võitlesid oma vabaduse eest. Ilmselt arvavad enamus nüüd, et me oleme veidrad natsionalistid, aga eks me ilmselt natuke oleme ka. Erinevalt paljudest teistest riikidest, on meil vähemalt oma rahvus.

Kuid on ka selliseid, kus rahvusel puudub riik. Kui Balti kett oli õige meeleolu sisse seadnud esitasid kaks Hispaania piiridest pärit tudengit baski keelse laulu, mis räägib nende püüdlusest vabaduse poole. Siin kõnealune lugu inglise, hispaania, katalaani ja baski subtiitritega. Video vasakust nurgast saab valida. 

http://dotsub.com/view/93ff5f7e-8b3b-4087-8e19-5012f836b1f0

On äärmiselt liigutav näha, kui tugevalt inimesed ka tänapäeval oma rahvuse külge hoiavad. Toetan igati nende võitlust iseseisva Baskimaa nimel. Kahjuks ei olnud meil aga lauale panna Baskimaa lippu, nagu oli kõikidel teistel riikidel. Probleemi lahendas kiirelt ürituse korraldaja, värvides taani ristilipule peale rohelised diagonalid. Väike asi, aga see tähendas neile palju. 

Ilmselt võib enamuste päritolu siin ära arvata. Eestlane on oma tavapärases pädevuses, baskid kaks vasakpoolset
 koos improviseeritud lipuga.

PS! Tervitan Mart Raudsaart, kes oli Taani Meedia- ja Ajakirjanduskooli esimese rahvusvahelise programmi õpilane ja kellest tol päeval juttu tuli. Ole tubli, Mart!