16. päev. Ta on päris!

Esitasin kooli oma esimese loo plaani ja sain Facebookis sõbraks draakoniga.

Tunnen end nagu Eragon

10. päev. Cultural performance

Parim viis, kuidas alustada kellegagi vestlust või väljuda piinlikust vaikusest oli kogu esimese koolinädala vältel küsimus: „Oled sa juba mõelnud, mida sa oma cultural performance´il teed?“. Vastus oli pea alati „Ei“.

Aga enda häbistamine ligi 50 inimese ees näis olema vältimatu. Midagi tuli oma riigi tutvustamiseks teha, olgu see siis laul, tants või näidend. Kuna minu lauluoskused on kõlblikud vaid saali tühjendamiseks ja tantsuliigutused vaid Zavoodi hämarate võlvide alla, siis ei olnud väljavaated just kõige paremad. Pealegi, erinevalt enamusest ei olnud mul ka ühtegi rahvuskaaslast, kellega katsumust jagada. Jagatud häbi on ikka pool häbi.

Tutvustan Apple tooteid Eesti moodi. Keegi ei lähe ju
kohvikusse õuna sööma, ikka seda kasutama.

Samas, kui aus olla, siis ilmselt oli see ka minu eelis, kuna ei pidanud kellegi teisega arvestama. Ma vihkan grupitöid ja näib, et see semester saab olema täidetud just sellise õppimise vormiga. Kõik, kes minuga koolis grupitöid on teinud teavad kui „kasulik“ ma olen. Ilmselt olen vastik individualist, aga tüütu on teistega arvestda. Häirib, kui nad ei nõustu minuga, omavad halvemaid ideid või omavad paremaid ideid. Alati on ebameeldiv. (Kui seda peaks lugema mu potentsiaalne tööandja, siis eelnev oli lihtsalt nali! Mulle väga meeldib töötada arenevas ja inspireerivas keskkonnas. Grupis töötades olen aktiivne kaaslane, suudan teiste mõtted ära kuulata ja vajadusel gruppi modereerida. Olen hea suhtleja ja suudan ka kaaslasi motiveerida)

Otsustasin väljamaalastele tutvustada Eesti kaunist ja sarkastilist huumorimeelt ja oma rahva üle pisut villast visata. Poetasin fakte ateismist, joomiskultuurist, Kalevipojast, vabast internetist ja puuusust. Loodan, et edaspidi ei mõisteta mind siin sarkasmi pärast hukka.

Üritus läks loodetust märksa mõnusamalt. Seda mitte ainult tänu tasuta pitsale ja õllele, vaid ikka lõbusatele esitustele. Ainult sakslased otsustasid kordamööda luulet lugeda. Mitte et see halb oleks, Rita, aga arvestades nende keele kõla ei olnud see just parim mõte. 

Juhuse tahtel oli samal päeval ka Balti keti aastapäev, mis andis taaskord võimaluse oma lähiajaloo suursündmusi rõhutada. Leedukate eestvõtmisel ühendasid kõik rahvusvahelised tudengid käed, et meenutada aega, mil Eesti, Läti ja Leedu võitlesid oma vabaduse eest. Ilmselt arvavad enamus nüüd, et me oleme veidrad natsionalistid, aga eks me ilmselt natuke oleme ka. Erinevalt paljudest teistest riikidest, on meil vähemalt oma rahvus.

Kuid on ka selliseid, kus rahvusel puudub riik. Kui Balti kett oli õige meeleolu sisse seadnud esitasid kaks Hispaania piiridest pärit tudengit baski keelse laulu, mis räägib nende püüdlusest vabaduse poole. Siin kõnealune lugu inglise, hispaania, katalaani ja baski subtiitritega. Video vasakust nurgast saab valida. 

http://dotsub.com/view/93ff5f7e-8b3b-4087-8e19-5012f836b1f0

On äärmiselt liigutav näha, kui tugevalt inimesed ka tänapäeval oma rahvuse külge hoiavad. Toetan igati nende võitlust iseseisva Baskimaa nimel. Kahjuks ei olnud meil aga lauale panna Baskimaa lippu, nagu oli kõikidel teistel riikidel. Probleemi lahendas kiirelt ürituse korraldaja, värvides taani ristilipule peale rohelised diagonalid. Väike asi, aga see tähendas neile palju. 

Ilmselt võib enamuste päritolu siin ära arvata. Eestlane on oma tavapärases pädevuses, baskid kaks vasakpoolset
 koos improviseeritud lipuga.

PS! Tervitan Mart Raudsaart, kes oli Taani Meedia- ja Ajakirjanduskooli esimese rahvusvahelise programmi õpilane ja kellest tol päeval juttu tuli. Ole tubli, Mart!

7. päev. Palju õnne, Eesti!

Seda päeva ootasin ma üle kõige, seda hommikut. Eesti taassünnipäev ja esimene koolipäev, aga ennekõike ikkagi esimene kohv terve nädala jooksul! Enne esimest sissejuhatavat loengut pakuti koolimajas kohvi ja saiakesi. Väikeste kohvioakarva inglikeste koor hakkas laulma, kui mu huuled puudutasid õnnistatud Taani kohvi.

Millegipäevast on nii minu ühikas kui koolimaja ehitatud mingis veidras Taani modernistlikus stiilis, mis seitsmekümnendatel võis äge tunduda, kuid praegu on väga külm ja ebameeldiv. Koolimaja pidavat kusjuures õpilastele peavalusid tekitama (seda teeb küll vist küll iga koolimaja). Aga see on ka tegelikult ainus puudus selle kooli juures. Meil on oma söökla, oma baar(!) ja oma ligipääs klassidesse 24/7. Samuti on meil oma ligipääs kaameratele, mida võib kasutada, kuidas ise heaks arvame. Igal kolmesel grupil on kasutada üks kaamera, koos kogu selle juurde käivaga (valgus- ja helitehnika). Tehnika taha ei tohiks asi jääda, tuleb nüüd endast midagi välja pigistada.

Õhtune tegevus oli aga teada. Kolasin mööda kohalikke poode, et leida kruupe, tatart, hapukoort, heeringat ja muud veidrat Eesti jama, kuid üsna asjatult. Hapukoorelaadne toode oli täitsa olemas, ja nagu hiljem teada sain, siis ka heeringas. Kuna tol päeval kala marineeritud kujul ei leidnud, kuid soov seda teistele degusteerida anda oli suur, otsustasin minna toore kala teed ja teda ise soolata. Heeringafilee lebab siiani mul külmkapis, mõnusasti ülesoolatud. Seekord jäi siis heeringas maitsmata.

Katsin oma toa ette muruplatsile pidulaua. Laud oli lihtne, nagu eestlane muiste. Valge viin ajas juba esimestest hetkedest peale vanade sõprade hapukurgi ja Tallinna kiluga vaikset jauru, kuid pidas end siiski lõppemiseni hästi üleval. Laua aukülaliseks oli muidugi Vana Tallinn isiklikult.

Siis oligi käes see hetk, mida ma olin oodanud. Viin ja soolakilu olid valmis andma vastulööki Korea vürtsidele. Kõik läks nii nagu oodatud. Soolane puhastamata kilu koos viinaga pani korealased karjuma nagu Maria Sharapova. Vaikset kiunumist oli veel siiski kuulda, kui ma nende üle naermise lõpetanud olin. Kogu etendus kõlas nagu halb Lõuna-Korea poplaul. 

Hoolimata kannatustest näis veider riitus kõigile meeldima. Uus-Meremaalt kohale sõitnud Sam ajas kalapäid  näost sisse parema isuga kui Liiva-Putla hulkuvad kassid. No ja mis puutub Vana Tallinna mekkimisse, siis selle kohta ei olnud kellelgi halba sõna poetada, ega krimasse teha. Pidi ikka vanajumal heas tujus olema, kui sellise joogi lõi. Lauast mööda kõndinud leedulanna hakkas juba eemalt tolle märjukese kohta legende pajatama.

Kui ilm jahedaks kiskus istusime ümber minu tuppa ja alustasime oma riikide muusika tutvustamisega. Ewert sai koos oma lemmikloomadega sooja vastuvõtu osaliseks. Nagu näha, siis Lõuna-Koreast midagi ilusat ei tulnud. Samas, Uus-Meremaa on igati aus koht, kust on pärit nii alasti ja kuulsaid kui vähemtuntud häid bände.

Hommikul küsiti, kas kõik on korras. Oli.

4. päev. Ilusad laulud

Järjekordne ühikas üle vaadatatud. Kohalikud teadsid rääkida, et minu kampust teatakse kui linna hirmsaimat (viis minutit pärast selle kirjutamist läks mu toa uks, mille ees oli kivi, ise kinni). Ma küll nii negatiivne ei oleks, kuid teised tunduvad tõesti kodusemad. Vilhelm Kriesi ühika ette oli taaskord kogunenud läbilõige maailma rahvastest ja kultuuridest. Elupõlised tudengid rääksid lugusi olnud aegadest ja lasid kitarrikeeltel tantsida. Pilli mängiti nii klassikalises laagrilõkke asendis, rokkstaari asendis kui ka kukla taga. Tänu suurele seltskonnale ei suutnud aga isegi kitarrimäng kogu laudkonna tähelepanu tõmmata. Seda suutis vaid Korea päritolu poisile esitatud küsimus: „Milliseid juuksehooldusvahendeid sa kasutad?“ Kõik kuulasid, kõrvad kikkis. No ja võib olla ka see lugu. Ainus, millele pool seltskonda kaasa lõõritas.

Kesklinna jõudes tabas mind taaskord Taani üllatus. Baari sisse astudes vahtis laudadelt vastu rohkem tuhatoose kui õlleklaase. Nad suitsetavad baarides! Või vähemalt mõnes pubis on see lubatud. Järgmises baaris tervitas mind aga rõõmsalt lauajalgpall. Siit suured tänu kodusele sparringpartner Marilile, kellega Zavoodis niimõnedki treeningtunnid on tehtud. Nüüd on siis aeg välisturnmeel end näidata.

Saatuse tahtel jõudsin õhtu lõpuks tagasi Rainbow panorama juurde, täpsemalt selle ees oleva madala basseini/purskkaevu juurde. Täpsemalt küll selle sisse. Alguses kastis üks pardipoeg lihtsalt oma väsinud jalad vette ja siis tegime seal kätekõverdusi. See eskaleerus kiiresti.

Püksid kuivavad rõdul. 

3,5. päev. Fotoreportaaž

Sellises kohas ma siis elan. Ei ole küll minu ühikas, mis pildil on, aga nad on kõik sarnased. 

Jaksu polnud, tahtmist ka mitte. Õhtul hakkas nii piinlik ühikas olemisest, et läksin uurima, mis kampuse taga toimub. Oh, imet: seal oli armas jalgrada, mis viis keset metsa seisva kummitusliku jalkastaadionini. Pole ime, et Taani on Euroopa meister, kui neil igas metsatukas on parem staadion, kui FC Kuressaare koduväljak. Võsavahel (taanlased võivad lugeda: "metsavahel") liikuda oli maapoisi jaoks hea kodune tunne. Hetkeks võis tunda, et oledki päris looduses, seda kuni faking jalkastaadion vastu tuli.

Vesise maapinna kohale on ehitatud laudtee, mida peale konnade keegi väga agaralt ei kasutanud. Pingil saab edukalt nautida hundinuiade kõikumist ja emoda.

Liigun kiirelt neljanda päeva juurde ja jätkan kiiret fotoreportaaži. Hommikul läksin vale bussiga elamisloa saamiseks avaldust viima ja pärast sain veel pragada, et vale ukse kaudu bussi sisse läksin. Aga pole hullu. Läksin sadamasse, et saarlase kombel auru välja lasta.

Pole just Tallinnaga võrreldav, aga pole viga ka. Vaade sadamakailt.

Linnas ringi koterdades sattusin kogemata ka Aarhusi kuulsale vikerkaare ringile, mis asub Aarhusi kunstimuuseumi katusel. Seekord sisse ei julgenud minna. Istusin pargipingil, sõin kodust kaasa võetud võileiba ja vaatasin vaalkopteriga tõtt. Ühel hetkel üllatas mind aga ürgne vajadus urineerida ja tuli ka maja sisemust uurima minna. Rahulikul sammul ringi liikudes ja kunstiajaloo tudengi nägu tehes võis majast selle koha ka üles leida kus kuningas jala käib. Ja selles kohas käis tõesti kuningas.
Sisse astudes ümbritsesid mind õukonnadaamid, igal ühel erinevat värvi kübar (loe: prilllaud) edevalt kuklas. Piduliku tervituse vastu võtnuna astusin avarasse saali, mida ümbritsesid parimate plekkseppade vormitud fontäänid, ootamas isanda saabumist. Kaugelt enne, kui kuninagas üldse oma valitsuskepi kätte võttis, hakkasid kõik purskaevud üheaegselt vett purskama imekauni kontsertmuusika taustal (veetorude kolin). Kaunis veemuusika kestis piisavalt kaua, et pitsitus põies läks aina suuremaks ja härra oli sunnitud piduliku hekte katkestama majesteetliku püksiluku signaaliga. Lahkudes algas fontäänides taas südantlõhestav ja linna veevärki koormav veemäng. Kas nad tõesti arvavad, et ma kavatsesin kordamööda igat pissuaari rüvetada?

Rainbow panorama. Seekord vaid väljaspoolt vaatamiseks, aga seal saab sees ka käia, nagu korras silmanägemisega inimesed näha võivad.

Tagasiteel koju astusin läbi Aasia stiilis kaubanduskesust, mis kujutas endast suurde angaari kogutud lärmakat turgu. Koht tundus aus, üks saal oli nii paksult puuvilju täis, et ma ei suutnud aru saada, millise räuskava türklase juurde peaks viljade eest maksma minema. Neil tundus ka tegelikult suva olema

Taas tuleb nukrusega tõdeda, et hullumeelselt euronõudeid täitvad eestlased on kaotanud nii palju loomulikust kauplemisest. Räpase angaari põrandalt lükatakse samal ajal harjaga suitsukonisid kokku, kui Ahmed sulle kebabi keerab ja lihunik just paraja lihatüki välja raiub. Ja seda Taanis! Seekord jäi mu saagiks kott kartuleid ja värske sai. Kuid ma ei ole selle kohaga veel lõpetanud. Kaugeltki mitte!

Notsud ripuvad rahulikult pagariäri ja puuviljaleti kõrval.
Lihunik tõmbab aga kapist välja ja laseb kirvel välkuda.

Muide, täna suutsin esimest korda poes müüja ära petta, et olen taanlane. See on väga lihtne: Astud leti äärde, ütled "Hei!". Kui ta midagi sinu käest küsib naeratad ja raputad pead, või siis noogutad. Selle koha peal tuleb hinnata olukorda ja võtta vastu välkkiire otsus. Kui ost on sooritatud ütled: "Tak!". Vot tak! nii lihtne ongi taanlast petta.

Koju jõudes olid pannkoogid ja bussi peale minek. Siis oli juba õhtu ja õhtust sai öö. Neljas päev.

2. päev. Kus me oleme?

Olen juba teist päeva langenud hipsterikultuuri võrku ja pildistan oma sööki.
 Väga vabandan. Ning jah, ma tõesti sõin selle ainult pulkadega ära!  

J (nii ma kutsun oma ühikakaaslast) serveeris värskelt IKEAst toodud kausi sees traditsioonilist Korea nuudlisuppi. Enne veel viisakalt päris, et kas ikka soovin just seda, kuna pidi olema hästi natuke vürtsikas. J ütles küll „hästi natuke,“ aga ma kuulsin kohe „väga“. Aga noh, ega mul vürtsikuse vastu midagi ei ole ja rahvusnuudleid tuleb ikka proovida. Ei olnud suur üllatus, et pakutud roog ei olnudki pisut vürtsitatud, vaid kuum kui Kuradi kusi.

 Veejoa püüdja

Tõepoolest, leidsime IKEA üles. Nüüd on ka voodipesu ja muu vajalik olemas. Ühtlasi kiidan IKEA kui sellise heaks, nagu ka Aarhusi linna, millega põgusalt tutvusin. Eriti tugevalt kiidan heaks koera, kes pisikeses pargis omapärase vee joomise protseduuriga inimesi lõbustas.

Õhtul otsustasime sõita bussiga linna teise ühikasse, kus vanemad ja värskemad tudengid tutvust lõid. Mina sõitsin pea bussi aknast väljas ja suu lahti nagu haigutaval jõehobul, et heaoluühiskonna tuulebriis mulle mingigi maitsemeele tagasi puhuks.

Minu kooli juures asuvas kampuses ei olnud raske õiget kohta üles leida, tuli minna lihtsalt jauramise suunas. Ridaelamut meenutava ühika ees diivanitel istusid „Ühikaelu lähiajaloo“ lektorid, kes samas kohas juba aastaid diivaneid kulutanud. Sams passisid välistudengid, kellest mõni alles sama päev Aarhusi jõudnud oli. Õlu oli laual külm ja rohi roheline. Igati nauditav kooslus.

Leedu imed

Äsja oma uude kodusse jõudnud leedulanna jaoks oli tegemist suurepärase tervituspeoga või siis väikese kultuurišokiga. Kleenuke ja blond, leeduka kohta üllatavalt kaunis tüdruk nägi pisut ehmunud välja küll, aga kui hakati rääkima SKP tõusust ja Balti imest, läks põlema. Tore kuulda, et meid Leeduga mujal EUs eeskujuks võetakse, aga me üritasime siiski kohalikel tuure maha tõmmata ja soovitasime proovida, kuidas tegelikult Eesti/Leedu standardite järgi elada on.

Hiljem selgus, et Leedu kohta teataksegi hetkel Euroopas kolme asja: Kasvav majandus, korvpallimeeskond ja Ruta Meilutyte, 15 aastane ujumise imetüdruk, keda kõik lihtsalt armastavad. Loomulikult oli vaja leedukal kohe mulle nina alla hõõruma hakata, et kui palju medaleid siis Eesti Londonist sai. Mul oli vaja vaid korra taliolümpiaid mainida ja teema vahetus üllatava kiirusega (Muide, Taani ainus taliolümpia kuldmedal on võidetud kurlingus. Õnnetu rahvas).

Eestlane pildistab, kuidas Aasia päritolu taanlane pildistab, kuidas austraallanna pildistab, kuidas Korea posid hoiavad koka purki ja kaks purjus taani neidu naudivad olukorda.

Tabascot nagu vett

Laua otsas istus samuti sügissemestriks Aarhusi saabunud neiu ja keeras kokku shote, mis mul teist korda päeva jooksul piprakaunad silmade kaudu välja viskas. Kui järjekordne huviline üle laua hõikas: „Tee mulle üks extra spicy,“ vastas Liibanoni päritolu tequilahull „Vabandust poisid, ei saa enam teha, ma jõin kogemata Tabasco kastme ära“. Just nimelt – jõi! Kaste oli ühes kruusis ja ta otsustas tuimadele põhjmaa poistele näidata, mis masti naisega tegemist on. Seda kastet oli joomise hetkel vähemalt ühe pitsi jagu, ma ei taha ette kujutada, millest selle inimese suu tehtud on. Selline kursaõde mul siis.

Muide, shot koosnes (vist) Tabascost, puhtast sidrunimahlast (sellises kollases sidruni kujulises plastpudelis) ja tequilast, kuhu oli uputatud üks oliiv.  

Ja päike tõuseb

Ärkasin üles madratsil, täpselt ukulele kõrvalt ja kitarr viskas seina äärest hukka mõistvaid pilke. Paraku on elu nii seatud, et öösel bussijuhid magavad ja inimesed muutuvad aina sõbralikumaks. Kui ma karvase taanlase ühikatoast välja astusin, olid bussijuhid juba korduvalt linna igat pidi läbi traavinud. Läksin koputasin mõnele uksele ja küsisin, kas siis juhuslikult magab üks korealane. Jaatava vastuseni jõudes anti poiss mulle üle nagu karp Taani küpsiseid ja asusime koduteele. Hommikust jäi veel kõlama J puhtsüdamlik küsimus: „Where are we?“

Ja mis on loo moraal? Pole mõtet endale IKEAst voodipesu osta, kui seda ei kasuta.

1. päev. Keegi ei tea, kust ma tulen

Viimane pilguheit Eestimaa rannikule

2012. aasta neljateistkümnenda päeva pärastlõunal kõndisid neli noort inimesehakatist mööda Aarhusi lennujaama. Just neli, sest kõik teised seal olnud said ilmselt aru, mida oma elus peale hakata. Või siis vähemalt, mida seal pisut õnnetu väljanägemisega lennujaamas peale hakata. Kohvrid logisesid mööda nõukaaegse kortermaja koridoriplaatidest tehtud pruuni põrandat. Üheskoos nõutu näoga bussipeatuses seistes sai selgeks kaks asja. Esiteks, buss oli just ära läinud; ja teiseks, meil on midagi ühist: keegi meist ei olnud taanlane ja kõik me olime tulnud Aarhusi ülikoolitarkust taga nõudma. Seal me siis üksteist esimest korda näigime. Üks neiu Singapurist, teine Californiast ja kaks härrat Eestist. Saavad suvalises maailma nurgas kokku neli tudengit ja kaks neist on juhuslikult eestlased. Hemingwayl oli ikka õigus. Ei oska öelda, kas need neiud midagi Hemingwayst teadsid, Eestist igatahes mitte. Ei saa muidugi ka pahaks panna. Samas, hiljem küsis ka minu armas kohalik tuutor ja abiline, et kas Eesti on Euroopa Liidus. Me oleme ju Taaniga peaaegu naabrid. Midagi võiks siiski teada.

Igatahes oli buss läinud ja lähima nelja tunni jooksul ei olnud uut oodata, ega millestki ka kokku nikerdada. Tuli võtta takso, aga mitte tavaline vaid ikka see hiiglasuur buss, millega Tartus joomarlust au sees hoidvaid seltskondi ringi sõidutakse ja mida hiljem peenemas seltskonnas peobussiks nimetatakse. Aga miks siis selline, küsib aktiivselt kaasa mõtlev ja üldse intelligentne lugeja. No ikka selle pärast, et too California daam oli otsustanud kogu oma kuradi elamise kaasa võtta: alates padjast kuni pulmaloorini (nii igaks juhuks). Inimesel oli reaalselt rohkem asju kaasas kui mul terve elu jooksul olnud on. Mis olnud, ma pole näinudki nii palju asju. Kui ta nendes kottides mustlasi riiki ei smuugeldanud ega oma ema koos pliidiga kaasa ei võtnud, siis ma ei oska arvata, millega ta neid kotte täitis. Siiski suutsime kogu laadungi kõige kurjemate loitsude saatel taksosse sundida. Kui olime linna jõudnud ja tüdrukud kõik teele jäänud McDonaldsid ja Burger Kingid üle lugenud, saime kokku lõpuks oma tuutoriga, kes meid aitama peaks. Kahjuks oli tema Fiat aga väiksem kui pagasikuninganna kõige tagasihoidlikum kotike.

Üliõpilasküla keskel on oma pood, kus müüakse kallist
sööki ja odavat õlut.

Jätsin oma seltskonna maha (Singapuri neiu ja eestlane ei õpi minuga samas koolis) ja läksin teise mentoriga bussi peale, sest ilmselgelt peale miss California selle Fiati peale midagi ei mahtunud. Ja siin ma nüüd siis istungi, Spobjergvej 14, kaheksa kilomeetrit kesklinnast, aga oma rõdu, oma voodi, köök, kaks lauda ja dušš, mis jookseb otse prilllauale. Saab hädal olles hästi pead pesta, ma eeldan. Istun ja ootan, et hääldatamatu nimega Lõuna-Korea korterinaaber koju tuleks. Tundub, et ta on endale mingi WiFi üles seadnud, ei julge ise kaableid näppida, asiaadid võivad oma tehnika näppimist südamesse võtta.

Peale interneti ei ole mul muidugi ka voodipesu, rätikut, potti, panni, kaussi ega üldse mitte mingisugust huinjaad. Mis muidugi kohvripüramiidi neiul kindlasti olemas on. Aga pole hullu. Esimene söömaaeg oli mõnus, päike paistab ja linnas on IKEA. Ainult, et keegi ei tea kus.

Käisin austraallannaga pitsat söömas. Vist ei ole enam mõtet end läbi päritolu maa tutvustada. 

Korea poiss tuli koos internetiga koju.