2. kuu: 25 aastat

Sünnipäeva algatuseks ütles Raul Vinni mulle, et olen kibestunud ajakirjanik. Üritan selle peale mitte kibestuda ja võtan asja tõepähe.

Blogi on tühja ja kurvana seisnud. See ei tähenda, et mu elu oleks siin tühi nagu Saaremaa sadam. Paraku on nii, et igavatest päevadest pole mõtet kirjutada, parematest ei jõua ja põnevatest nagu ei julge.

Mainin siis ära kaks külaskäiku, mille kohta on mul ka visuaalseid tõendeid, nagu meil siin koolis öeldakse. Taani on teadupärast üsna suur jalgpallimaa, kuid päris väike klubijalgpallimaa. Aarhusi koduklubi on nii õnnetu, et isegi kohalikud teevad tema kulul nalja. Sellest hoolimata on nende staadion poole suurem kui Lilleküla oma.

Suurest "kodulinna" armastusest läksime Gerard Depardieu aktsendiga kursakaaslasega asja üle vaatama. Viisime end õigesse jalgpalli vaatamise meeleollu ja tegime mängule sümboolsed panused. Olin kodumeeskonna edus kindel ja panustasin 20 krooni 3-1 võidule. Umbes 80 minutit hiljem seisid tablool just sellised numbrid. Õnnejoovastuses suutsin kallistada inimesi rahvustest, mida isegi nimetada ei suuda ja lõhkuda oma prillid. Ise. Oma käega. Järgneva osa mängust olin sunnitud 22 mehe asemel jalgpallimurul jälgima staadioni keskel midagi Apple maps 3D sarnast. Hiljem väitis Felix puhtas prantsinglise keeles, et olin üritanud juttu rääkida tüdrukuga, kes oli mängule tulnud koos oma vanaemaga. Ja muidugi, väärib märkimist, et kohtumise viimasel minutil lõi vastasmeeskond värava. Suurepärane!

Nagu näha polnud peale minu ja Felixi staadionil just palju inimesi.

Kui väiksel muruväljakul ringi jooksvad 22 meest tundub palju, siis tutvustan teile Aarhusi kitseparki. Tegemist on üsna pisikese pargikesega linna ääres, kus elavad kitsed. Päris kitsed, Bämbid noh! Ja neid on palju ja nad pistavad otse peost porgandit. Vähemalt mõned neist. Enamus on siiski säilitanud mingisuguse väärikuse ja hoiavad tavainimestest umbes 20 meetri kaugusele. Umbes nagu poliitikud. Neid taga ajades suutsin astuda ilmselt Taani ainsa soise ala keskpunkti ja rikkuda ära kogu musterriigi ökosüsteemi. Loomulikult ka oma jalanõud ja püksid, aga kuna tagasi sõites nagunii vihma sadas (vihma sajab alati), siis said nad uuesti üsna puhtaks. Kõlbas järgmine päev kooli minna küll. Teisi kingi ei saanud ju ka jalga panna, kuna nende peal hüppas paar päeva tagasi Veto kontserdil umbes kaks jalkameeskonda.

Kutse tantsule! Foto: Kruti Joshi

Kutse vastuvõetud. Pilt on tehtud vahetult pärast seda, kui härrasmees oli mind sõbralikult puksinud.
Foto: Anna Losowska

Tundub, et kumbki meist ei ole õppinud jagama. Foto: Anna Losowska

See noor daam pakkus e-sigarite ja nikotiiniplaastrite kõrvale veel ühe alternatiivi suitsetamise asendamiseks

Millegipärast näitasid kitsed minu ratta vastu erilist huvi.

Jah, see on minu ratas! Jah, tal on korv!

Minu esimene portree 

Ja teine. Suured tänud modellidele!

Veto kontserdil! Olin selle juba unustanud. Aarhusis toimus mingi arv nädalaid tagasi Taani suurim „reedebaar“. Kes selle mõiste tähendusest aru ei saa, mul täiesti suva, tulge Taani ja vaadake järele. Tegu oli suurejoonelise peoga keset Aarhusi Ülikooli linnakut, kui seda nii võib nimetada. Kogu jama oli kõigile tasuta, kaasaarvatud Veto kontsert, mis oli Taani bändi kohta üllatavalt hea. 

Kui kogu vahele jäänud aja jooksul suudan meenutada vaid kolme südmust/päeva, siis võib tekkida õigustatud küsimus, millega noorsand oma ülejäänud aja sisustab. Informeeritumad lugejad ju teavad, et koolis sindrinahk ka ei käi teps mitte. Pole ju loenguid. Eks ma ikka koolitöid tee. Aga sellest kõigest juba järgmises osas. Rõõmsa taaslugemiseni!

22. päev. The Dragonborn Comes

„Find peace in who and what you are“

-Saphira-

Tänase päeva lugu algab kaugelt, enam kui nädala tagant, kui kohtasin Aarhusi tänaval lõbusat noormeest laulmas. Teenimas mõnda lisakrooni mitte nii väga oma laulu, kui naeratuse eest. Tegelase nimi oli Julian ja ta  oleks justkui äsja Merry ja Pippiniga õlle lõpetanud ja Tolkieni romaanist välja karanud. Väike ajakirjanik minus sundis mu peatuma, tagasi pöörduma ja temalt kontaktandmeid küsima. Vastu sain sületäie silmasära ja meiliaadressi – rohkem mul vaja polnudki, ees ootas ülesanne filmida ja esitada kooli miniportree.

Põgusast tutvusest tänavanurgal võis aimata, et väikese mehe sees on peidus palju rohkem kui välja paistab, või siis veidi vähem, kuidas keegi soovib. Kahtlustasin, et tal võib olla probleemne sotsiaalne taust, kui ennast sedasi väljendada.

Valides portreeloo jaoks inimest kirjutasin Julianile ja küsisin, kuidas läheb, kas ta oleks ikka nõus meie loos osalema ja ka seda, kuidas, ja kus ta elab. Sealt hakkaski välja kooruma tema taust, mis viis vaimse ja psüühilise häiretega lastele ja noortele peavarju pakkuva asutuseni, kus meie kangelane elab. Ta ise endale mingit diagnoosi külge ei riputa ja see ei olegi oluline. Fakt on see, et ta näeb maailma meist pisut erineva nurga alt, seda sõna otseses mõttes. Teda tuleb otsida nii maa alt, kui maa pealt, oma sõprade ja vaenlaste seast. Kui  leiate, siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Proovisin oma grupiga teda tabada, aga ei jõudnud oma otsingutega väga kaugele. Ilmselt ei suuda lihtsurelikud nii kõrgelt lennata. Tiibadest jääb puudu.

Järgnes „jälitamine“ ja vestlused Facebookis. Kiirelt sai selgeks, et tal on oma rida ajada raamatust (või filmist) Eragon tuntud draakon Saphiraga. Kui küsisin, kas talle meeldib Saphira, vastas noormees: „Mõned inimesed arvavad, et ma olen hull selle draakoniasjaga. Aga ma ei ole! Draakonid on päris!“ Sel hetkel sai selgeks, et meil ei seisa ees lihtsalt lugu raske lapsepõlvega poisist, kes tänavatel säravsilmselt laule esitab. See saab olema lugu poisist ja tema draakonist.

Võtted Julianiga lükkusid korduvalt edasi, kohtusime lõpuks reedel, 19. päeval Taani ajaarvamise järgi. Meil oli kasutada ligi kaks tundi, mille sisse kuulus pikk bussisõit, pidev arusaamatus, pettumused plaanitud stseenide ära jäämisest ja Juliani lakkamatu jutuvada. Me ei suutnud salvestada ühtegi puhast taustaheli, kuna draakonipoiss rääkis KOGU aja. Rääkis bussidest, draakonitest, hobustest, tüdrukutest, seksist ja elust. Ennekõike suurest leegitsevast elust, mis teda vaid nii kontrollitult paitada saab, kuid mida mees tunneb paremini kui selle leekides karastanud teras või kuumust andvad söed. Nii kaugel ja samas nii lähedal on ta elu põhiväärtustele.

Pisut lapsemeelse, kuid terava pilguga tabab ta kõike seda, mis siin maailmas valesti on läinud. Milles meie, inimesed, nii sageli ise süüdi oleme. Joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Pealiskaudsed ja ahned, minnes üle laipade, looduse ja inimlike põhimõtete, et oma kiimalist keha materiaalse rahulolu, mitte õnne poole suunata.

Mitte enne ei saa draakonite aeg taas olema, kui kõik inimesed mõistavad, mida nad valesti on teinud, kui nad pöörduvad tagasi looduse poole ja unustavad lood kurjadest draakonitest, sest draakonid ei ole kurjad, nad on vääriti mõistetud, ütleb Julian.

Paraku ei näinud ma tol päeval ühtegi draakonit (küll on üks nüüd mu Facebooki sõber). Lood kadunud maailmast on ilusad, aga sel reedel istusime me sinises bussis ja sõitsime hobutalli, kus Julian sitta ära ja heina alla viskab. Ja siis vahel, võib-olla, saab ta ka ratsutada. Paraku ongi see lähim kogemus draakoniga sõitmisele, mida meie karmilt reaalne maailm talle pakkuda saab. Aga ärgem muretsegem, on ka teine maailm ja seal ei sõideta bussidega.

Meie karmilt reaalne maailm on sedavõrd halastamatu, et jäime võtetel ilma pooltest plaanitud stseenidest. Tallis meil suurt midagi teha ei lubatud, lugu oli rohkem kui poolik aeg napp. Viimasel hetkel palusime Julianil meile laulda, seal samas tallis. Ronisime läbi aediku karjamaale ja seal me seisime: üks tohlakas kaameraga, teine kõrvaklappidesse peitunud, kolmas hoidmas boom mikrofoni kõrgel päikese ja rohuliblede vahel ning üks pisike mees – suur draakonitaltsutaja.

Sellest laulust ja üksikutest kattestseenidest saigi meie esimene Taani lugu.

Meet Julian „The Dragon Rider“