22. päev. The Dragonborn Comes

„Find peace in who and what you are“

-Saphira-

Tänase päeva lugu algab kaugelt, enam kui nädala tagant, kui kohtasin Aarhusi tänaval lõbusat noormeest laulmas. Teenimas mõnda lisakrooni mitte nii väga oma laulu, kui naeratuse eest. Tegelase nimi oli Julian ja ta  oleks justkui äsja Merry ja Pippiniga õlle lõpetanud ja Tolkieni romaanist välja karanud. Väike ajakirjanik minus sundis mu peatuma, tagasi pöörduma ja temalt kontaktandmeid küsima. Vastu sain sületäie silmasära ja meiliaadressi – rohkem mul vaja polnudki, ees ootas ülesanne filmida ja esitada kooli miniportree.

Põgusast tutvusest tänavanurgal võis aimata, et väikese mehe sees on peidus palju rohkem kui välja paistab, või siis veidi vähem, kuidas keegi soovib. Kahtlustasin, et tal võib olla probleemne sotsiaalne taust, kui ennast sedasi väljendada.

Valides portreeloo jaoks inimest kirjutasin Julianile ja küsisin, kuidas läheb, kas ta oleks ikka nõus meie loos osalema ja ka seda, kuidas, ja kus ta elab. Sealt hakkaski välja kooruma tema taust, mis viis vaimse ja psüühilise häiretega lastele ja noortele peavarju pakkuva asutuseni, kus meie kangelane elab. Ta ise endale mingit diagnoosi külge ei riputa ja see ei olegi oluline. Fakt on see, et ta näeb maailma meist pisut erineva nurga alt, seda sõna otseses mõttes. Teda tuleb otsida nii maa alt, kui maa pealt, oma sõprade ja vaenlaste seast. Kui  leiate, siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Proovisin oma grupiga teda tabada, aga ei jõudnud oma otsingutega väga kaugele. Ilmselt ei suuda lihtsurelikud nii kõrgelt lennata. Tiibadest jääb puudu.

Järgnes „jälitamine“ ja vestlused Facebookis. Kiirelt sai selgeks, et tal on oma rida ajada raamatust (või filmist) Eragon tuntud draakon Saphiraga. Kui küsisin, kas talle meeldib Saphira, vastas noormees: „Mõned inimesed arvavad, et ma olen hull selle draakoniasjaga. Aga ma ei ole! Draakonid on päris!“ Sel hetkel sai selgeks, et meil ei seisa ees lihtsalt lugu raske lapsepõlvega poisist, kes tänavatel säravsilmselt laule esitab. See saab olema lugu poisist ja tema draakonist.

Võtted Julianiga lükkusid korduvalt edasi, kohtusime lõpuks reedel, 19. päeval Taani ajaarvamise järgi. Meil oli kasutada ligi kaks tundi, mille sisse kuulus pikk bussisõit, pidev arusaamatus, pettumused plaanitud stseenide ära jäämisest ja Juliani lakkamatu jutuvada. Me ei suutnud salvestada ühtegi puhast taustaheli, kuna draakonipoiss rääkis KOGU aja. Rääkis bussidest, draakonitest, hobustest, tüdrukutest, seksist ja elust. Ennekõike suurest leegitsevast elust, mis teda vaid nii kontrollitult paitada saab, kuid mida mees tunneb paremini kui selle leekides karastanud teras või kuumust andvad söed. Nii kaugel ja samas nii lähedal on ta elu põhiväärtustele.

Pisut lapsemeelse, kuid terava pilguga tabab ta kõike seda, mis siin maailmas valesti on läinud. Milles meie, inimesed, nii sageli ise süüdi oleme. Joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Pealiskaudsed ja ahned, minnes üle laipade, looduse ja inimlike põhimõtete, et oma kiimalist keha materiaalse rahulolu, mitte õnne poole suunata.

Mitte enne ei saa draakonite aeg taas olema, kui kõik inimesed mõistavad, mida nad valesti on teinud, kui nad pöörduvad tagasi looduse poole ja unustavad lood kurjadest draakonitest, sest draakonid ei ole kurjad, nad on vääriti mõistetud, ütleb Julian.

Paraku ei näinud ma tol päeval ühtegi draakonit (küll on üks nüüd mu Facebooki sõber). Lood kadunud maailmast on ilusad, aga sel reedel istusime me sinises bussis ja sõitsime hobutalli, kus Julian sitta ära ja heina alla viskab. Ja siis vahel, võib-olla, saab ta ka ratsutada. Paraku ongi see lähim kogemus draakoniga sõitmisele, mida meie karmilt reaalne maailm talle pakkuda saab. Aga ärgem muretsegem, on ka teine maailm ja seal ei sõideta bussidega.

Meie karmilt reaalne maailm on sedavõrd halastamatu, et jäime võtetel ilma pooltest plaanitud stseenidest. Tallis meil suurt midagi teha ei lubatud, lugu oli rohkem kui poolik aeg napp. Viimasel hetkel palusime Julianil meile laulda, seal samas tallis. Ronisime läbi aediku karjamaale ja seal me seisime: üks tohlakas kaameraga, teine kõrvaklappidesse peitunud, kolmas hoidmas boom mikrofoni kõrgel päikese ja rohuliblede vahel ning üks pisike mees – suur draakonitaltsutaja.

Sellest laulust ja üksikutest kattestseenidest saigi meie esimene Taani lugu.

Meet Julian „The Dragon Rider“