2. kuu: 25 aastat

Sünnipäeva algatuseks ütles Raul Vinni mulle, et olen kibestunud ajakirjanik. Üritan selle peale mitte kibestuda ja võtan asja tõepähe.

Blogi on tühja ja kurvana seisnud. See ei tähenda, et mu elu oleks siin tühi nagu Saaremaa sadam. Paraku on nii, et igavatest päevadest pole mõtet kirjutada, parematest ei jõua ja põnevatest nagu ei julge.

Mainin siis ära kaks külaskäiku, mille kohta on mul ka visuaalseid tõendeid, nagu meil siin koolis öeldakse. Taani on teadupärast üsna suur jalgpallimaa, kuid päris väike klubijalgpallimaa. Aarhusi koduklubi on nii õnnetu, et isegi kohalikud teevad tema kulul nalja. Sellest hoolimata on nende staadion poole suurem kui Lilleküla oma.

Suurest "kodulinna" armastusest läksime Gerard Depardieu aktsendiga kursakaaslasega asja üle vaatama. Viisime end õigesse jalgpalli vaatamise meeleollu ja tegime mängule sümboolsed panused. Olin kodumeeskonna edus kindel ja panustasin 20 krooni 3-1 võidule. Umbes 80 minutit hiljem seisid tablool just sellised numbrid. Õnnejoovastuses suutsin kallistada inimesi rahvustest, mida isegi nimetada ei suuda ja lõhkuda oma prillid. Ise. Oma käega. Järgneva osa mängust olin sunnitud 22 mehe asemel jalgpallimurul jälgima staadioni keskel midagi Apple maps 3D sarnast. Hiljem väitis Felix puhtas prantsinglise keeles, et olin üritanud juttu rääkida tüdrukuga, kes oli mängule tulnud koos oma vanaemaga. Ja muidugi, väärib märkimist, et kohtumise viimasel minutil lõi vastasmeeskond värava. Suurepärane!

Nagu näha polnud peale minu ja Felixi staadionil just palju inimesi.

Kui väiksel muruväljakul ringi jooksvad 22 meest tundub palju, siis tutvustan teile Aarhusi kitseparki. Tegemist on üsna pisikese pargikesega linna ääres, kus elavad kitsed. Päris kitsed, Bämbid noh! Ja neid on palju ja nad pistavad otse peost porgandit. Vähemalt mõned neist. Enamus on siiski säilitanud mingisuguse väärikuse ja hoiavad tavainimestest umbes 20 meetri kaugusele. Umbes nagu poliitikud. Neid taga ajades suutsin astuda ilmselt Taani ainsa soise ala keskpunkti ja rikkuda ära kogu musterriigi ökosüsteemi. Loomulikult ka oma jalanõud ja püksid, aga kuna tagasi sõites nagunii vihma sadas (vihma sajab alati), siis said nad uuesti üsna puhtaks. Kõlbas järgmine päev kooli minna küll. Teisi kingi ei saanud ju ka jalga panna, kuna nende peal hüppas paar päeva tagasi Veto kontserdil umbes kaks jalkameeskonda.

Kutse tantsule! Foto: Kruti Joshi

Kutse vastuvõetud. Pilt on tehtud vahetult pärast seda, kui härrasmees oli mind sõbralikult puksinud.
Foto: Anna Losowska

Tundub, et kumbki meist ei ole õppinud jagama. Foto: Anna Losowska

See noor daam pakkus e-sigarite ja nikotiiniplaastrite kõrvale veel ühe alternatiivi suitsetamise asendamiseks

Millegipärast näitasid kitsed minu ratta vastu erilist huvi.

Jah, see on minu ratas! Jah, tal on korv!

Minu esimene portree 

Ja teine. Suured tänud modellidele!

Veto kontserdil! Olin selle juba unustanud. Aarhusis toimus mingi arv nädalaid tagasi Taani suurim „reedebaar“. Kes selle mõiste tähendusest aru ei saa, mul täiesti suva, tulge Taani ja vaadake järele. Tegu oli suurejoonelise peoga keset Aarhusi Ülikooli linnakut, kui seda nii võib nimetada. Kogu jama oli kõigile tasuta, kaasaarvatud Veto kontsert, mis oli Taani bändi kohta üllatavalt hea. 

Kui kogu vahele jäänud aja jooksul suudan meenutada vaid kolme südmust/päeva, siis võib tekkida õigustatud küsimus, millega noorsand oma ülejäänud aja sisustab. Informeeritumad lugejad ju teavad, et koolis sindrinahk ka ei käi teps mitte. Pole ju loenguid. Eks ma ikka koolitöid tee. Aga sellest kõigest juba järgmises osas. Rõõmsa taaslugemiseni!