3,5. päev. Fotoreportaaž

Sellises kohas ma siis elan. Ei ole küll minu ühikas, mis pildil on, aga nad on kõik sarnased. 

Jaksu polnud, tahtmist ka mitte. Õhtul hakkas nii piinlik ühikas olemisest, et läksin uurima, mis kampuse taga toimub. Oh, imet: seal oli armas jalgrada, mis viis keset metsa seisva kummitusliku jalkastaadionini. Pole ime, et Taani on Euroopa meister, kui neil igas metsatukas on parem staadion, kui FC Kuressaare koduväljak. Võsavahel (taanlased võivad lugeda: "metsavahel") liikuda oli maapoisi jaoks hea kodune tunne. Hetkeks võis tunda, et oledki päris looduses, seda kuni faking jalkastaadion vastu tuli.

Vesise maapinna kohale on ehitatud laudtee, mida peale konnade keegi väga agaralt ei kasutanud. Pingil saab edukalt nautida hundinuiade kõikumist ja emoda.

Liigun kiirelt neljanda päeva juurde ja jätkan kiiret fotoreportaaži. Hommikul läksin vale bussiga elamisloa saamiseks avaldust viima ja pärast sain veel pragada, et vale ukse kaudu bussi sisse läksin. Aga pole hullu. Läksin sadamasse, et saarlase kombel auru välja lasta.

Pole just Tallinnaga võrreldav, aga pole viga ka. Vaade sadamakailt.

Linnas ringi koterdades sattusin kogemata ka Aarhusi kuulsale vikerkaare ringile, mis asub Aarhusi kunstimuuseumi katusel. Seekord sisse ei julgenud minna. Istusin pargipingil, sõin kodust kaasa võetud võileiba ja vaatasin vaalkopteriga tõtt. Ühel hetkel üllatas mind aga ürgne vajadus urineerida ja tuli ka maja sisemust uurima minna. Rahulikul sammul ringi liikudes ja kunstiajaloo tudengi nägu tehes võis majast selle koha ka üles leida kus kuningas jala käib. Ja selles kohas käis tõesti kuningas.
Sisse astudes ümbritsesid mind õukonnadaamid, igal ühel erinevat värvi kübar (loe: prilllaud) edevalt kuklas. Piduliku tervituse vastu võtnuna astusin avarasse saali, mida ümbritsesid parimate plekkseppade vormitud fontäänid, ootamas isanda saabumist. Kaugelt enne, kui kuninagas üldse oma valitsuskepi kätte võttis, hakkasid kõik purskaevud üheaegselt vett purskama imekauni kontsertmuusika taustal (veetorude kolin). Kaunis veemuusika kestis piisavalt kaua, et pitsitus põies läks aina suuremaks ja härra oli sunnitud piduliku hekte katkestama majesteetliku püksiluku signaaliga. Lahkudes algas fontäänides taas südantlõhestav ja linna veevärki koormav veemäng. Kas nad tõesti arvavad, et ma kavatsesin kordamööda igat pissuaari rüvetada?

Rainbow panorama. Seekord vaid väljaspoolt vaatamiseks, aga seal saab sees ka käia, nagu korras silmanägemisega inimesed näha võivad.

Tagasiteel koju astusin läbi Aasia stiilis kaubanduskesust, mis kujutas endast suurde angaari kogutud lärmakat turgu. Koht tundus aus, üks saal oli nii paksult puuvilju täis, et ma ei suutnud aru saada, millise räuskava türklase juurde peaks viljade eest maksma minema. Neil tundus ka tegelikult suva olema

Taas tuleb nukrusega tõdeda, et hullumeelselt euronõudeid täitvad eestlased on kaotanud nii palju loomulikust kauplemisest. Räpase angaari põrandalt lükatakse samal ajal harjaga suitsukonisid kokku, kui Ahmed sulle kebabi keerab ja lihunik just paraja lihatüki välja raiub. Ja seda Taanis! Seekord jäi mu saagiks kott kartuleid ja värske sai. Kuid ma ei ole selle kohaga veel lõpetanud. Kaugeltki mitte!

Notsud ripuvad rahulikult pagariäri ja puuviljaleti kõrval.
Lihunik tõmbab aga kapist välja ja laseb kirvel välkuda.

Muide, täna suutsin esimest korda poes müüja ära petta, et olen taanlane. See on väga lihtne: Astud leti äärde, ütled "Hei!". Kui ta midagi sinu käest küsib naeratad ja raputad pead, või siis noogutad. Selle koha peal tuleb hinnata olukorda ja võtta vastu välkkiire otsus. Kui ost on sooritatud ütled: "Tak!". Vot tak! nii lihtne ongi taanlast petta.

Koju jõudes olid pannkoogid ja bussi peale minek. Siis oli juba õhtu ja õhtust sai öö. Neljas päev.