1. päev. Keegi ei tea, kust ma tulen

Viimane pilguheit Eestimaa rannikule

2012. aasta neljateistkümnenda päeva pärastlõunal kõndisid neli noort inimesehakatist mööda Aarhusi lennujaama. Just neli, sest kõik teised seal olnud said ilmselt aru, mida oma elus peale hakata. Või siis vähemalt, mida seal pisut õnnetu väljanägemisega lennujaamas peale hakata. Kohvrid logisesid mööda nõukaaegse kortermaja koridoriplaatidest tehtud pruuni põrandat. Üheskoos nõutu näoga bussipeatuses seistes sai selgeks kaks asja. Esiteks, buss oli just ära läinud; ja teiseks, meil on midagi ühist: keegi meist ei olnud taanlane ja kõik me olime tulnud Aarhusi ülikoolitarkust taga nõudma. Seal me siis üksteist esimest korda näigime. Üks neiu Singapurist, teine Californiast ja kaks härrat Eestist. Saavad suvalises maailma nurgas kokku neli tudengit ja kaks neist on juhuslikult eestlased. Hemingwayl oli ikka õigus. Ei oska öelda, kas need neiud midagi Hemingwayst teadsid, Eestist igatahes mitte. Ei saa muidugi ka pahaks panna. Samas, hiljem küsis ka minu armas kohalik tuutor ja abiline, et kas Eesti on Euroopa Liidus. Me oleme ju Taaniga peaaegu naabrid. Midagi võiks siiski teada.

Igatahes oli buss läinud ja lähima nelja tunni jooksul ei olnud uut oodata, ega millestki ka kokku nikerdada. Tuli võtta takso, aga mitte tavaline vaid ikka see hiiglasuur buss, millega Tartus joomarlust au sees hoidvaid seltskondi ringi sõidutakse ja mida hiljem peenemas seltskonnas peobussiks nimetatakse. Aga miks siis selline, küsib aktiivselt kaasa mõtlev ja üldse intelligentne lugeja. No ikka selle pärast, et too California daam oli otsustanud kogu oma kuradi elamise kaasa võtta: alates padjast kuni pulmaloorini (nii igaks juhuks). Inimesel oli reaalselt rohkem asju kaasas kui mul terve elu jooksul olnud on. Mis olnud, ma pole näinudki nii palju asju. Kui ta nendes kottides mustlasi riiki ei smuugeldanud ega oma ema koos pliidiga kaasa ei võtnud, siis ma ei oska arvata, millega ta neid kotte täitis. Siiski suutsime kogu laadungi kõige kurjemate loitsude saatel taksosse sundida. Kui olime linna jõudnud ja tüdrukud kõik teele jäänud McDonaldsid ja Burger Kingid üle lugenud, saime kokku lõpuks oma tuutoriga, kes meid aitama peaks. Kahjuks oli tema Fiat aga väiksem kui pagasikuninganna kõige tagasihoidlikum kotike.

Üliõpilasküla keskel on oma pood, kus müüakse kallist
sööki ja odavat õlut.

Jätsin oma seltskonna maha (Singapuri neiu ja eestlane ei õpi minuga samas koolis) ja läksin teise mentoriga bussi peale, sest ilmselgelt peale miss California selle Fiati peale midagi ei mahtunud. Ja siin ma nüüd siis istungi, Spobjergvej 14, kaheksa kilomeetrit kesklinnast, aga oma rõdu, oma voodi, köök, kaks lauda ja dušš, mis jookseb otse prilllauale. Saab hädal olles hästi pead pesta, ma eeldan. Istun ja ootan, et hääldatamatu nimega Lõuna-Korea korterinaaber koju tuleks. Tundub, et ta on endale mingi WiFi üles seadnud, ei julge ise kaableid näppida, asiaadid võivad oma tehnika näppimist südamesse võtta.

Peale interneti ei ole mul muidugi ka voodipesu, rätikut, potti, panni, kaussi ega üldse mitte mingisugust huinjaad. Mis muidugi kohvripüramiidi neiul kindlasti olemas on. Aga pole hullu. Esimene söömaaeg oli mõnus, päike paistab ja linnas on IKEA. Ainult, et keegi ei tea kus.

Käisin austraallannaga pitsat söömas. Vist ei ole enam mõtet end läbi päritolu maa tutvustada. 

Korea poiss tuli koos internetiga koju.