2. kuu: 25 aastat

Sünnipäeva algatuseks ütles Raul Vinni mulle, et olen kibestunud ajakirjanik. Üritan selle peale mitte kibestuda ja võtan asja tõepähe.

Blogi on tühja ja kurvana seisnud. See ei tähenda, et mu elu oleks siin tühi nagu Saaremaa sadam. Paraku on nii, et igavatest päevadest pole mõtet kirjutada, parematest ei jõua ja põnevatest nagu ei julge.

Mainin siis ära kaks külaskäiku, mille kohta on mul ka visuaalseid tõendeid, nagu meil siin koolis öeldakse. Taani on teadupärast üsna suur jalgpallimaa, kuid päris väike klubijalgpallimaa. Aarhusi koduklubi on nii õnnetu, et isegi kohalikud teevad tema kulul nalja. Sellest hoolimata on nende staadion poole suurem kui Lilleküla oma.

Suurest "kodulinna" armastusest läksime Gerard Depardieu aktsendiga kursakaaslasega asja üle vaatama. Viisime end õigesse jalgpalli vaatamise meeleollu ja tegime mängule sümboolsed panused. Olin kodumeeskonna edus kindel ja panustasin 20 krooni 3-1 võidule. Umbes 80 minutit hiljem seisid tablool just sellised numbrid. Õnnejoovastuses suutsin kallistada inimesi rahvustest, mida isegi nimetada ei suuda ja lõhkuda oma prillid. Ise. Oma käega. Järgneva osa mängust olin sunnitud 22 mehe asemel jalgpallimurul jälgima staadioni keskel midagi Apple maps 3D sarnast. Hiljem väitis Felix puhtas prantsinglise keeles, et olin üritanud juttu rääkida tüdrukuga, kes oli mängule tulnud koos oma vanaemaga. Ja muidugi, väärib märkimist, et kohtumise viimasel minutil lõi vastasmeeskond värava. Suurepärane!

Nagu näha polnud peale minu ja Felixi staadionil just palju inimesi.

Kui väiksel muruväljakul ringi jooksvad 22 meest tundub palju, siis tutvustan teile Aarhusi kitseparki. Tegemist on üsna pisikese pargikesega linna ääres, kus elavad kitsed. Päris kitsed, Bämbid noh! Ja neid on palju ja nad pistavad otse peost porgandit. Vähemalt mõned neist. Enamus on siiski säilitanud mingisuguse väärikuse ja hoiavad tavainimestest umbes 20 meetri kaugusele. Umbes nagu poliitikud. Neid taga ajades suutsin astuda ilmselt Taani ainsa soise ala keskpunkti ja rikkuda ära kogu musterriigi ökosüsteemi. Loomulikult ka oma jalanõud ja püksid, aga kuna tagasi sõites nagunii vihma sadas (vihma sajab alati), siis said nad uuesti üsna puhtaks. Kõlbas järgmine päev kooli minna küll. Teisi kingi ei saanud ju ka jalga panna, kuna nende peal hüppas paar päeva tagasi Veto kontserdil umbes kaks jalkameeskonda.

Kutse tantsule! Foto: Kruti Joshi

Kutse vastuvõetud. Pilt on tehtud vahetult pärast seda, kui härrasmees oli mind sõbralikult puksinud.
Foto: Anna Losowska

Tundub, et kumbki meist ei ole õppinud jagama. Foto: Anna Losowska

See noor daam pakkus e-sigarite ja nikotiiniplaastrite kõrvale veel ühe alternatiivi suitsetamise asendamiseks

Millegipärast näitasid kitsed minu ratta vastu erilist huvi.

Jah, see on minu ratas! Jah, tal on korv!

Minu esimene portree 

Ja teine. Suured tänud modellidele!

Veto kontserdil! Olin selle juba unustanud. Aarhusis toimus mingi arv nädalaid tagasi Taani suurim „reedebaar“. Kes selle mõiste tähendusest aru ei saa, mul täiesti suva, tulge Taani ja vaadake järele. Tegu oli suurejoonelise peoga keset Aarhusi Ülikooli linnakut, kui seda nii võib nimetada. Kogu jama oli kõigile tasuta, kaasaarvatud Veto kontsert, mis oli Taani bändi kohta üllatavalt hea. 

Kui kogu vahele jäänud aja jooksul suudan meenutada vaid kolme südmust/päeva, siis võib tekkida õigustatud küsimus, millega noorsand oma ülejäänud aja sisustab. Informeeritumad lugejad ju teavad, et koolis sindrinahk ka ei käi teps mitte. Pole ju loenguid. Eks ma ikka koolitöid tee. Aga sellest kõigest juba järgmises osas. Rõõmsa taaslugemiseni!

22. päev. The Dragonborn Comes

„Find peace in who and what you are“

-Saphira-

Tänase päeva lugu algab kaugelt, enam kui nädala tagant, kui kohtasin Aarhusi tänaval lõbusat noormeest laulmas. Teenimas mõnda lisakrooni mitte nii väga oma laulu, kui naeratuse eest. Tegelase nimi oli Julian ja ta  oleks justkui äsja Merry ja Pippiniga õlle lõpetanud ja Tolkieni romaanist välja karanud. Väike ajakirjanik minus sundis mu peatuma, tagasi pöörduma ja temalt kontaktandmeid küsima. Vastu sain sületäie silmasära ja meiliaadressi – rohkem mul vaja polnudki, ees ootas ülesanne filmida ja esitada kooli miniportree.

Põgusast tutvusest tänavanurgal võis aimata, et väikese mehe sees on peidus palju rohkem kui välja paistab, või siis veidi vähem, kuidas keegi soovib. Kahtlustasin, et tal võib olla probleemne sotsiaalne taust, kui ennast sedasi väljendada.

Valides portreeloo jaoks inimest kirjutasin Julianile ja küsisin, kuidas läheb, kas ta oleks ikka nõus meie loos osalema ja ka seda, kuidas, ja kus ta elab. Sealt hakkaski välja kooruma tema taust, mis viis vaimse ja psüühilise häiretega lastele ja noortele peavarju pakkuva asutuseni, kus meie kangelane elab. Ta ise endale mingit diagnoosi külge ei riputa ja see ei olegi oluline. Fakt on see, et ta näeb maailma meist pisut erineva nurga alt, seda sõna otseses mõttes. Teda tuleb otsida nii maa alt, kui maa pealt, oma sõprade ja vaenlaste seast. Kui  leiate, siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Proovisin oma grupiga teda tabada, aga ei jõudnud oma otsingutega väga kaugele. Ilmselt ei suuda lihtsurelikud nii kõrgelt lennata. Tiibadest jääb puudu.

Järgnes „jälitamine“ ja vestlused Facebookis. Kiirelt sai selgeks, et tal on oma rida ajada raamatust (või filmist) Eragon tuntud draakon Saphiraga. Kui küsisin, kas talle meeldib Saphira, vastas noormees: „Mõned inimesed arvavad, et ma olen hull selle draakoniasjaga. Aga ma ei ole! Draakonid on päris!“ Sel hetkel sai selgeks, et meil ei seisa ees lihtsalt lugu raske lapsepõlvega poisist, kes tänavatel säravsilmselt laule esitab. See saab olema lugu poisist ja tema draakonist.

Võtted Julianiga lükkusid korduvalt edasi, kohtusime lõpuks reedel, 19. päeval Taani ajaarvamise järgi. Meil oli kasutada ligi kaks tundi, mille sisse kuulus pikk bussisõit, pidev arusaamatus, pettumused plaanitud stseenide ära jäämisest ja Juliani lakkamatu jutuvada. Me ei suutnud salvestada ühtegi puhast taustaheli, kuna draakonipoiss rääkis KOGU aja. Rääkis bussidest, draakonitest, hobustest, tüdrukutest, seksist ja elust. Ennekõike suurest leegitsevast elust, mis teda vaid nii kontrollitult paitada saab, kuid mida mees tunneb paremini kui selle leekides karastanud teras või kuumust andvad söed. Nii kaugel ja samas nii lähedal on ta elu põhiväärtustele.

Pisut lapsemeelse, kuid terava pilguga tabab ta kõike seda, mis siin maailmas valesti on läinud. Milles meie, inimesed, nii sageli ise süüdi oleme. Joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Pealiskaudsed ja ahned, minnes üle laipade, looduse ja inimlike põhimõtete, et oma kiimalist keha materiaalse rahulolu, mitte õnne poole suunata.

Mitte enne ei saa draakonite aeg taas olema, kui kõik inimesed mõistavad, mida nad valesti on teinud, kui nad pöörduvad tagasi looduse poole ja unustavad lood kurjadest draakonitest, sest draakonid ei ole kurjad, nad on vääriti mõistetud, ütleb Julian.

Paraku ei näinud ma tol päeval ühtegi draakonit (küll on üks nüüd mu Facebooki sõber). Lood kadunud maailmast on ilusad, aga sel reedel istusime me sinises bussis ja sõitsime hobutalli, kus Julian sitta ära ja heina alla viskab. Ja siis vahel, võib-olla, saab ta ka ratsutada. Paraku ongi see lähim kogemus draakoniga sõitmisele, mida meie karmilt reaalne maailm talle pakkuda saab. Aga ärgem muretsegem, on ka teine maailm ja seal ei sõideta bussidega.

Meie karmilt reaalne maailm on sedavõrd halastamatu, et jäime võtetel ilma pooltest plaanitud stseenidest. Tallis meil suurt midagi teha ei lubatud, lugu oli rohkem kui poolik aeg napp. Viimasel hetkel palusime Julianil meile laulda, seal samas tallis. Ronisime läbi aediku karjamaale ja seal me seisime: üks tohlakas kaameraga, teine kõrvaklappidesse peitunud, kolmas hoidmas boom mikrofoni kõrgel päikese ja rohuliblede vahel ning üks pisike mees – suur draakonitaltsutaja.

Sellest laulust ja üksikutest kattestseenidest saigi meie esimene Taani lugu.

Meet Julian „The Dragon Rider“

16. päev. Ta on päris!

Esitasin kooli oma esimese loo plaani ja sain Facebookis sõbraks draakoniga.

Tunnen end nagu Eragon

10. päev. Cultural performance

Parim viis, kuidas alustada kellegagi vestlust või väljuda piinlikust vaikusest oli kogu esimese koolinädala vältel küsimus: „Oled sa juba mõelnud, mida sa oma cultural performance´il teed?“. Vastus oli pea alati „Ei“.

Aga enda häbistamine ligi 50 inimese ees näis olema vältimatu. Midagi tuli oma riigi tutvustamiseks teha, olgu see siis laul, tants või näidend. Kuna minu lauluoskused on kõlblikud vaid saali tühjendamiseks ja tantsuliigutused vaid Zavoodi hämarate võlvide alla, siis ei olnud väljavaated just kõige paremad. Pealegi, erinevalt enamusest ei olnud mul ka ühtegi rahvuskaaslast, kellega katsumust jagada. Jagatud häbi on ikka pool häbi.

Tutvustan Apple tooteid Eesti moodi. Keegi ei lähe ju
kohvikusse õuna sööma, ikka seda kasutama.

Samas, kui aus olla, siis ilmselt oli see ka minu eelis, kuna ei pidanud kellegi teisega arvestama. Ma vihkan grupitöid ja näib, et see semester saab olema täidetud just sellise õppimise vormiga. Kõik, kes minuga koolis grupitöid on teinud teavad kui „kasulik“ ma olen. Ilmselt olen vastik individualist, aga tüütu on teistega arvestda. Häirib, kui nad ei nõustu minuga, omavad halvemaid ideid või omavad paremaid ideid. Alati on ebameeldiv. (Kui seda peaks lugema mu potentsiaalne tööandja, siis eelnev oli lihtsalt nali! Mulle väga meeldib töötada arenevas ja inspireerivas keskkonnas. Grupis töötades olen aktiivne kaaslane, suudan teiste mõtted ära kuulata ja vajadusel gruppi modereerida. Olen hea suhtleja ja suudan ka kaaslasi motiveerida)

Otsustasin väljamaalastele tutvustada Eesti kaunist ja sarkastilist huumorimeelt ja oma rahva üle pisut villast visata. Poetasin fakte ateismist, joomiskultuurist, Kalevipojast, vabast internetist ja puuusust. Loodan, et edaspidi ei mõisteta mind siin sarkasmi pärast hukka.

Üritus läks loodetust märksa mõnusamalt. Seda mitte ainult tänu tasuta pitsale ja õllele, vaid ikka lõbusatele esitustele. Ainult sakslased otsustasid kordamööda luulet lugeda. Mitte et see halb oleks, Rita, aga arvestades nende keele kõla ei olnud see just parim mõte. 

Juhuse tahtel oli samal päeval ka Balti keti aastapäev, mis andis taaskord võimaluse oma lähiajaloo suursündmusi rõhutada. Leedukate eestvõtmisel ühendasid kõik rahvusvahelised tudengid käed, et meenutada aega, mil Eesti, Läti ja Leedu võitlesid oma vabaduse eest. Ilmselt arvavad enamus nüüd, et me oleme veidrad natsionalistid, aga eks me ilmselt natuke oleme ka. Erinevalt paljudest teistest riikidest, on meil vähemalt oma rahvus.

Kuid on ka selliseid, kus rahvusel puudub riik. Kui Balti kett oli õige meeleolu sisse seadnud esitasid kaks Hispaania piiridest pärit tudengit baski keelse laulu, mis räägib nende püüdlusest vabaduse poole. Siin kõnealune lugu inglise, hispaania, katalaani ja baski subtiitritega. Video vasakust nurgast saab valida. 

http://dotsub.com/view/93ff5f7e-8b3b-4087-8e19-5012f836b1f0

On äärmiselt liigutav näha, kui tugevalt inimesed ka tänapäeval oma rahvuse külge hoiavad. Toetan igati nende võitlust iseseisva Baskimaa nimel. Kahjuks ei olnud meil aga lauale panna Baskimaa lippu, nagu oli kõikidel teistel riikidel. Probleemi lahendas kiirelt ürituse korraldaja, värvides taani ristilipule peale rohelised diagonalid. Väike asi, aga see tähendas neile palju. 

Ilmselt võib enamuste päritolu siin ära arvata. Eestlane on oma tavapärases pädevuses, baskid kaks vasakpoolset
 koos improviseeritud lipuga.

PS! Tervitan Mart Raudsaart, kes oli Taani Meedia- ja Ajakirjanduskooli esimese rahvusvahelise programmi õpilane ja kellest tol päeval juttu tuli. Ole tubli, Mart!

7. päev. Palju õnne, Eesti!

Seda päeva ootasin ma üle kõige, seda hommikut. Eesti taassünnipäev ja esimene koolipäev, aga ennekõike ikkagi esimene kohv terve nädala jooksul! Enne esimest sissejuhatavat loengut pakuti koolimajas kohvi ja saiakesi. Väikeste kohvioakarva inglikeste koor hakkas laulma, kui mu huuled puudutasid õnnistatud Taani kohvi.

Millegipäevast on nii minu ühikas kui koolimaja ehitatud mingis veidras Taani modernistlikus stiilis, mis seitsmekümnendatel võis äge tunduda, kuid praegu on väga külm ja ebameeldiv. Koolimaja pidavat kusjuures õpilastele peavalusid tekitama (seda teeb küll vist küll iga koolimaja). Aga see on ka tegelikult ainus puudus selle kooli juures. Meil on oma söökla, oma baar(!) ja oma ligipääs klassidesse 24/7. Samuti on meil oma ligipääs kaameratele, mida võib kasutada, kuidas ise heaks arvame. Igal kolmesel grupil on kasutada üks kaamera, koos kogu selle juurde käivaga (valgus- ja helitehnika). Tehnika taha ei tohiks asi jääda, tuleb nüüd endast midagi välja pigistada.

Õhtune tegevus oli aga teada. Kolasin mööda kohalikke poode, et leida kruupe, tatart, hapukoort, heeringat ja muud veidrat Eesti jama, kuid üsna asjatult. Hapukoorelaadne toode oli täitsa olemas, ja nagu hiljem teada sain, siis ka heeringas. Kuna tol päeval kala marineeritud kujul ei leidnud, kuid soov seda teistele degusteerida anda oli suur, otsustasin minna toore kala teed ja teda ise soolata. Heeringafilee lebab siiani mul külmkapis, mõnusasti ülesoolatud. Seekord jäi siis heeringas maitsmata.

Katsin oma toa ette muruplatsile pidulaua. Laud oli lihtne, nagu eestlane muiste. Valge viin ajas juba esimestest hetkedest peale vanade sõprade hapukurgi ja Tallinna kiluga vaikset jauru, kuid pidas end siiski lõppemiseni hästi üleval. Laua aukülaliseks oli muidugi Vana Tallinn isiklikult.

Siis oligi käes see hetk, mida ma olin oodanud. Viin ja soolakilu olid valmis andma vastulööki Korea vürtsidele. Kõik läks nii nagu oodatud. Soolane puhastamata kilu koos viinaga pani korealased karjuma nagu Maria Sharapova. Vaikset kiunumist oli veel siiski kuulda, kui ma nende üle naermise lõpetanud olin. Kogu etendus kõlas nagu halb Lõuna-Korea poplaul. 

Hoolimata kannatustest näis veider riitus kõigile meeldima. Uus-Meremaalt kohale sõitnud Sam ajas kalapäid  näost sisse parema isuga kui Liiva-Putla hulkuvad kassid. No ja mis puutub Vana Tallinna mekkimisse, siis selle kohta ei olnud kellelgi halba sõna poetada, ega krimasse teha. Pidi ikka vanajumal heas tujus olema, kui sellise joogi lõi. Lauast mööda kõndinud leedulanna hakkas juba eemalt tolle märjukese kohta legende pajatama.

Kui ilm jahedaks kiskus istusime ümber minu tuppa ja alustasime oma riikide muusika tutvustamisega. Ewert sai koos oma lemmikloomadega sooja vastuvõtu osaliseks. Nagu näha, siis Lõuna-Koreast midagi ilusat ei tulnud. Samas, Uus-Meremaa on igati aus koht, kust on pärit nii alasti ja kuulsaid kui vähemtuntud häid bände.

Hommikul küsiti, kas kõik on korras. Oli.

4. päev. Ilusad laulud

Järjekordne ühikas üle vaadatatud. Kohalikud teadsid rääkida, et minu kampust teatakse kui linna hirmsaimat (viis minutit pärast selle kirjutamist läks mu toa uks, mille ees oli kivi, ise kinni). Ma küll nii negatiivne ei oleks, kuid teised tunduvad tõesti kodusemad. Vilhelm Kriesi ühika ette oli taaskord kogunenud läbilõige maailma rahvastest ja kultuuridest. Elupõlised tudengid rääksid lugusi olnud aegadest ja lasid kitarrikeeltel tantsida. Pilli mängiti nii klassikalises laagrilõkke asendis, rokkstaari asendis kui ka kukla taga. Tänu suurele seltskonnale ei suutnud aga isegi kitarrimäng kogu laudkonna tähelepanu tõmmata. Seda suutis vaid Korea päritolu poisile esitatud küsimus: „Milliseid juuksehooldusvahendeid sa kasutad?“ Kõik kuulasid, kõrvad kikkis. No ja võib olla ka see lugu. Ainus, millele pool seltskonda kaasa lõõritas.

Kesklinna jõudes tabas mind taaskord Taani üllatus. Baari sisse astudes vahtis laudadelt vastu rohkem tuhatoose kui õlleklaase. Nad suitsetavad baarides! Või vähemalt mõnes pubis on see lubatud. Järgmises baaris tervitas mind aga rõõmsalt lauajalgpall. Siit suured tänu kodusele sparringpartner Marilile, kellega Zavoodis niimõnedki treeningtunnid on tehtud. Nüüd on siis aeg välisturnmeel end näidata.

Saatuse tahtel jõudsin õhtu lõpuks tagasi Rainbow panorama juurde, täpsemalt selle ees oleva madala basseini/purskkaevu juurde. Täpsemalt küll selle sisse. Alguses kastis üks pardipoeg lihtsalt oma väsinud jalad vette ja siis tegime seal kätekõverdusi. See eskaleerus kiiresti.

Püksid kuivavad rõdul. 

3,5. päev. Fotoreportaaž

Sellises kohas ma siis elan. Ei ole küll minu ühikas, mis pildil on, aga nad on kõik sarnased. 

Jaksu polnud, tahtmist ka mitte. Õhtul hakkas nii piinlik ühikas olemisest, et läksin uurima, mis kampuse taga toimub. Oh, imet: seal oli armas jalgrada, mis viis keset metsa seisva kummitusliku jalkastaadionini. Pole ime, et Taani on Euroopa meister, kui neil igas metsatukas on parem staadion, kui FC Kuressaare koduväljak. Võsavahel (taanlased võivad lugeda: "metsavahel") liikuda oli maapoisi jaoks hea kodune tunne. Hetkeks võis tunda, et oledki päris looduses, seda kuni faking jalkastaadion vastu tuli.

Vesise maapinna kohale on ehitatud laudtee, mida peale konnade keegi väga agaralt ei kasutanud. Pingil saab edukalt nautida hundinuiade kõikumist ja emoda.

Liigun kiirelt neljanda päeva juurde ja jätkan kiiret fotoreportaaži. Hommikul läksin vale bussiga elamisloa saamiseks avaldust viima ja pärast sain veel pragada, et vale ukse kaudu bussi sisse läksin. Aga pole hullu. Läksin sadamasse, et saarlase kombel auru välja lasta.

Pole just Tallinnaga võrreldav, aga pole viga ka. Vaade sadamakailt.

Linnas ringi koterdades sattusin kogemata ka Aarhusi kuulsale vikerkaare ringile, mis asub Aarhusi kunstimuuseumi katusel. Seekord sisse ei julgenud minna. Istusin pargipingil, sõin kodust kaasa võetud võileiba ja vaatasin vaalkopteriga tõtt. Ühel hetkel üllatas mind aga ürgne vajadus urineerida ja tuli ka maja sisemust uurima minna. Rahulikul sammul ringi liikudes ja kunstiajaloo tudengi nägu tehes võis majast selle koha ka üles leida kus kuningas jala käib. Ja selles kohas käis tõesti kuningas.
Sisse astudes ümbritsesid mind õukonnadaamid, igal ühel erinevat värvi kübar (loe: prilllaud) edevalt kuklas. Piduliku tervituse vastu võtnuna astusin avarasse saali, mida ümbritsesid parimate plekkseppade vormitud fontäänid, ootamas isanda saabumist. Kaugelt enne, kui kuninagas üldse oma valitsuskepi kätte võttis, hakkasid kõik purskaevud üheaegselt vett purskama imekauni kontsertmuusika taustal (veetorude kolin). Kaunis veemuusika kestis piisavalt kaua, et pitsitus põies läks aina suuremaks ja härra oli sunnitud piduliku hekte katkestama majesteetliku püksiluku signaaliga. Lahkudes algas fontäänides taas südantlõhestav ja linna veevärki koormav veemäng. Kas nad tõesti arvavad, et ma kavatsesin kordamööda igat pissuaari rüvetada?

Rainbow panorama. Seekord vaid väljaspoolt vaatamiseks, aga seal saab sees ka käia, nagu korras silmanägemisega inimesed näha võivad.

Tagasiteel koju astusin läbi Aasia stiilis kaubanduskesust, mis kujutas endast suurde angaari kogutud lärmakat turgu. Koht tundus aus, üks saal oli nii paksult puuvilju täis, et ma ei suutnud aru saada, millise räuskava türklase juurde peaks viljade eest maksma minema. Neil tundus ka tegelikult suva olema

Taas tuleb nukrusega tõdeda, et hullumeelselt euronõudeid täitvad eestlased on kaotanud nii palju loomulikust kauplemisest. Räpase angaari põrandalt lükatakse samal ajal harjaga suitsukonisid kokku, kui Ahmed sulle kebabi keerab ja lihunik just paraja lihatüki välja raiub. Ja seda Taanis! Seekord jäi mu saagiks kott kartuleid ja värske sai. Kuid ma ei ole selle kohaga veel lõpetanud. Kaugeltki mitte!

Notsud ripuvad rahulikult pagariäri ja puuviljaleti kõrval.
Lihunik tõmbab aga kapist välja ja laseb kirvel välkuda.

Muide, täna suutsin esimest korda poes müüja ära petta, et olen taanlane. See on väga lihtne: Astud leti äärde, ütled "Hei!". Kui ta midagi sinu käest küsib naeratad ja raputad pead, või siis noogutad. Selle koha peal tuleb hinnata olukorda ja võtta vastu välkkiire otsus. Kui ost on sooritatud ütled: "Tak!". Vot tak! nii lihtne ongi taanlast petta.

Koju jõudes olid pannkoogid ja bussi peale minek. Siis oli juba õhtu ja õhtust sai öö. Neljas päev.